E-raamat 3-8a laste vanematele

Vähem võitlust lapse käitumisega. Rohkem usaldust teie vahel.

Õpi kasutama lapse juhitud mängu, et toetada lapse tähelepanu- ja iseseisvusvajadust, vähendada keerulist käitumist ning luua lapsega tugevam side, mis ulatub palju kaugemale mänguajast.

€16,95
E-raamat „Vähem jonni, trotsi ja võimuvõitlusi"

Kui sinu laps on kolme- kuni kaheksa-aastane ja teil esineb pidevalt jonni- või vihahooge, vastuvaidlemist, klammerdumist, kiusamist või võimuvõitlust…

…siis ma tahan sulle näidata ühte asja, millest paljud vanemad on küll kuulnud, aga mille tegelikku mõtet ja mõju väga hästi ei teata.

Mitte järjekordset nippi, kuidas tuliseks läinud olukorras last kiiremini maha rahustada.

Mitte uut karistust.

Mitte uut preemiasüsteemi.

Vaid viisi, kuidas anda lapsele regulaarselt midagi, millest tal võib igapäevaelus väga kergesti puudu jääda.

Ja kui sa seda teed, võib muutuda palju rohkem kui ainult tema käitumine.

Muutuma võib hakata teie omavaheline suhe.

PS! Antud e-raamat on uuendatud versioon varasemast e-raamatust "Käitumisprobleemidest vabaks ühe tunniga nädalas"

Ma arvasin kunagi, et pean oma lapse käitumisele lahendust otsima

Minu nimi on Tiia Randpere.

Olen lastega töötanud üle kolmekümne aasta ja tegutsen juba seitse aastat mänguterapeudina.

Aga põhjus, miks see teema mulle nii oluline on, ei alanud minu tööst.

See algas minu enda lapsest.

Ma otsisin oma poja käitumisprobleemidele lahendust aastaid.

Psühholoogid.

Spetsialistid.

Raamatud.

Koolitused.

Ja kogu selle aja tahtsin ma sisuliselt teada ühte asja:

„Miks ta nii käitub ja kuidas me selle korda saame?“

Täna vaatan ma seda täiesti teise pilguga.

Täna ma arvan, et vanemana ei ole meie ülesanne oma lapse sisemaailma lahti muukida.

Ja tegelikult ei saagi me alati lõpuni teada, miks laps täna just niimoodi käitus.

Miks ta järsku plahvatas.

Miks ta ei taha lasteaeda minna.

Miks ta hakkas venda kiusama.

Miks ta tahab täna absoluutselt kõike ise otsustada.

Miks üks asi teda puudutas ja teine mitte.

Me võime näha võimalikke põhjuseid.

Aga me ei ela lapse peas.

Ja hea uudis on see:

meil polegi vaja kõike teada.

Sul on vaja teada hoopis midagi muud

Kujuta ette, et sinu lapsel on kaks nähtamatut vajaduste karikat.

Laps kannab kaht ämbrit — tähelepanu ja iseseisvus

1. Tähelepanu ja läheduse karikas

See küsib: „Kas sa märkad mind?“ „Kas ma olen sulle oluline?“

2. Iseseisvuse ja kontrolli karikas

See küsib: „Kas mina saan ka midagi otsustada?“ „Kas minu hääl loeb?“

Me kõik vajame neid asju.

Ka täiskasvanud.

Me tahame tunda, et meid kuulatakse.

Et me oleme kellelegi olulised.

Et meil on oma elu üle mingi kontroll.

Täiskasvanuna oskame me sagedamini endale öelda:

„Mul on praegu lähedust vaja.“

„Ma olen ülekoormatud.“

„Ma tunnen, et mind ei kuulata.“

„Mul on vaja natuke oma ruumi ja kontrolli tagasi.“

Laps ei oska seda veel niimoodi sõnastada.

Tema annab sellest sageli märku oma käitumise kaudu.

Ja need karikad võivad tühjeneda üllatavalt kergesti

Mõtle lapse tavalisele päevale.

Ärka üles. Pane riidesse. Tule sööma.

Mine lasteaeda. Kuula õpetajat. Ära tee seda. Tee hoopis nii.

Pane mänguasi ära. Lähme koju. Pese hambad. Lähme magama.

See kõik on normaalne.

Laps vajabki enda ümber turvalisi täiskasvanuid, kes teda juhivad ja aitavad.

Aga mõtle nüüd, kui vähe on tema päevas hetki, kus ta saab päriselt kogeda:

„Mina otsustan.“ „Minu idee loeb.“ „Minu sõna maksab.“

Ja sama on tähelepanuga.

Vanem võib oma last väga armastada.

Te võite koos süüa teha, rattaga sõita, loomaaeda minna, koristada, autos rääkida.

Aga lapse jaoks on suur vahe sellel, kas ta on lihtsalt sinuga koos…

…või saab ta kogeda:

„Praegu olen mina sinu maailmas ainuke ja kõige tähtsam inimene.“

Ei ole telefoni. Ei ole tööd. Ei ole õdesid, vendi. Ei ole kodutöid. Ei ole midagi muud, mis sinu tähelepanu tõmbab.

Ainult TEMA.

Just siin tuleb mängu lapse juhitud mäng

Ema ja laps mängimas turvatunde mullis — positiivsed tunded mulli sees, rasked tunded väljaspool

Võib-olla oled sellest juba kuulnud.

Lapse juhitud mängu põhimõtteid õpetatakse ka näiteks „Imeliste aastate“ programmis.

Kui sa oled sellega juba tuttav, siis suurepärane.

Paljud vanemad on mulle öelnud, et minu õpetus tundub neile justkui süvitsi minev versioon sellest samast ideest.

Minu aastatepikkuse töö, mänguterapeudi kogemuse ja lapsevanematega töötamise põhjal kujunenud lähenemine erineb mõnes detailis sellest, mida mujal õpetatakse.

Aga selle tuum on väga lihtne.

Kindla aja jooksul saab laps sinu jagamatu tähelepanu…

…ja samal ajal saab tema juhtida.

Tema valib. Tema otsustab. Tema määrab mängu.

Ja sina lähed kaasa.

Mida vanemad ütlevad

90-päevane raha tagasi garantii.

Aga see ei ole lihtsalt lapsega mängimine...

Ja siin tehakse väga palju vigu.

Lapse juhitud mängus ei ole sinu ülesanne õpetada.

Ei ole sinu ülesanne mängu paremaks teha.

Ei ole sinu ülesanne küsida:

„Miks sa seda tegid?“ „Kas see tegelane on äkki sinu õpetaja?“ „Kas lasteaias juhtus midagi?“

Ei.

Sina ei ole oma lapse terapeut.

Ja sa ei pea hakkama tema mängu tõlgendama.

Laps kasutab mängu selleks, et oma mõtteid, tundeid ja kogemusi omal viisil läbi töötada.

Tema teeb seal oma töö.

Sinu ülesanne on õppida, kuidas olla sellel ajal tema kõrval.

Ja see on koht, kus lapse kaks karikat saavad korraga täituda

Tähelepanu: „Mu ema või isa on praegu päriselt ainult minuga.“

Kontroll ja iseseisvus: „Mina juhin. Minu ideed loevad.“

Ja siin on üks asi, mida ma tahan eriti rõhutada.

Selle kõige olulisem mõju ei pruugi üldse avalduda mängutunni ajal.

See võib hakata välja paistma hiljem...

Igapäevaelus.

Üks ema rääkis mulle midagi, mis võtab selle väga hästi kokku.

Ta alustas lapse juhitud mänguga, kui tema laps oli umbes viieaastane.

Nad mängisid seda regulaarselt.

Ja mõne aja pärast märkas ema, et laps hakkas temaga rohkem rääkima.

Mitte ainult mängu ajal.

Väljaspool mänguaega.

Ta hakkas ise rääkima, mis lasteaias juhtus.

Tuli oma muredest rääkima.

Asjadest, mida ema oli varem pidanud temast küsimustega välja kangutama, hakkas laps nüüd ise rääkima.

Ta usaldas ema rohkem.

Ja lõpuks ei olnud neil seda erilist mänguaega enam nii sageli vaja.

Kuni tuli jälle üks raskem periood.

Ja siis juhtus midagi väga huvitavat.

Laps tuli ise ema juurde ja ütles:

„Emme, mängime SEDA mängu.“

Mõtle korraks sellele.

Ta oli hakanud ise tajuma:

„Mul on praegu seda ühendust vaja.“

Ja vanemal oli olemas viis, kuidas talle seda pakkuda.

See ongi põhjus, miks ma seda vanematele õpetan ja soovitan

Pere käest kinni hoides rahvamassi seas

Mitte sellepärast, et kui sa seda kord mängid, siis sinu laps ei vihasta enam kunagi.

See pole realistlik.

Lapse elus tulevad alati uued perioodid.

Uus lasteaed. Kool. Uus õde või vend. Kolimine. Sõpradega probleemid. Hirmud. Suured arengulised muutused. Ühel päeval teismeiga.

Need karikad võivad uuesti tühjeneda.

Aga erinevus on selles, et sina tead nüüd, mida teha.

Sul on üks oskus, mille juurde saad tagasi tulla siis, kui märkad, et laps vajab sind jälle rohkem.

Ja neid teadmisi ei saa sinult hiljem keegi ära võtta.

Kes meist ei tahaks oma lapsega tugevamat suhet?

Et laps usaldaks sind.

Et ta tuleks sinu juurde, kui midagi on halvasti.

Et ta jagaks sinuga oma rõõme ja õnnestumisi.

Et ta räägiks sulle ise oma päevast.

Et ta ei peaks kõiki oma muresid üksi kandma.

Et ta tunneks:

„Mu vanem on inimene, kelle juurde ma saan tulla.“

Ma ei saa lubada lapsega mingit maagilist suhet, kus kunagi pole tülisid.

Aga me saame teadlikult ehitada suhet, mille juurde on ka pärast raskemaid hetki lihtsam tagasi tulla.

Ja väga sageli algab see sellest, et laps saab regulaarselt kogeda:

„Ma olen sinu jaoks oluline.“

Nüüd võib-olla mõtled: „Okei, aga kas ma ei tee seda juba?“

See ongi koht, kus lapse juhitud mäng erineb tavalisest koosolemisest.

See põhineb kindlatel kokkulepetel.

Kindel algus. Kindel lõpp. Kindel roll vanemale.

Eesmärk ei ole, et laps otsustaks nüüd kodus kõige üle.

Vastupidi.

Tal on üks turvaline koht, kus ta saab kogeda nii sinu jagamatut tähelepanu kui ka võimalust ise juhtida.

Ja ülejäänud ajal läheb pereelu edasi oma tavapäraste piiride ja reeglitega.

Just seda ma selles raamatus sulle õpetangi

Samm-sammult.

  • Kuidas lapse juhitud mänguga alustada
  • Mida lapsele öelda
  • Kuidas mängu ajal käituda
  • Mida mitte teha
  • Milliseid mänguasju kasutada
  • Kui kaua mängida
  • Kui tihti mängida
  • Kuidas erinevas vanuses lapsega seda kohandada
  • Kuidas mäng lõpetada
  • Mida teha, kui laps mängib agressiivseid või „koledaid“ mänge
  • Kuidas seada piirid nii, et laps saab juhtida mängu, aga temast ei saaks pere boss

Ja mis kõige olulisem:

kuidas olla selle aja jooksul lapse kõrval nii, et ta saaks päriselt kogeda sinu tähelepanu, kohalolu ja tunnet, et tema maailm on sulle oluline.

Miks sa peaksid mind sel teemal üldse kuulama?

Ma ei nimeta ennast vanemlusmentoriks ega ka mitte koolitajaks.

Olen töötanud lastega üle kolmekümne aasta ja täna tegutsen mänguterapeudina.

Minu juurde on jõudnud lapsi õpetajate, lasteaedade, sotsiaaltöötajate, psühholoogide ja teiste spetsialistide kaudu.

Ja olen õpetanud lapse juhitud mängu põhimõtteid tuhandetele vanematele ja peredele.

Aga kõige olulisem minu jaoks on see:

ma olen ise olnud see lapsevanem, kes ei teadnud, mida teha.

Seepärast olen ma selle raamatu teinud võimalikult praktiliseks.

Sa ei hakka oma lapsele terapeudiks. Sul on vaja lihtsalt teada, kuidas oma lapsele seda aega pakkuda.

Raamatu hind on €16,95

Ja sul on 90-päevane garantii. See annab sulle aega raamat läbi lugeda, õpitut päriselt proovida ja vaadata, kas see lähenemine sobib teie perele.

Kui otsustad, et see ei ole teie pere jaoks, saad raha tagasi.

Peale ostu saad e-raamatule kohe ligipääsu ning võid lugemist alustada juba mõne minuti pärast.

Kui sa tahad õppida, kuidas pakkuda oma lapsele sellist aega ja kuidas lapse juhitud mängu enda peres kasutada, siis vajuta all olevale nupule ja hakkame pihta.

Näeme teisel pool! 🧡